Teos kuulus kunstniku abikaasale ja oli kaua deponeeritud Tartu Kunstimuuseumi, kus 1958. aastal korraldati Johannes Võerahansu isikunäitus koos kataloogiga. Viimases on teos fikseeritud nr 164 all lk 36. Kunstnik armastas kas sooja hallikat üldtooni või sellist blondi nagu käesolevas maalis, armastas artistlikke seadeldisi näiliselt juhuslikest lihtsatest esemetest. Vineeri kasutas ta väiksemate tööde maalimisel alusmaterjalina mitte ainult sõja ajal. Sõja-aastad moodustavad, muide, omaette huvitava peatüki tema loomingus. (ML) „Võerahansu töödes puudub vaevalt kunagi inimene“, viitab kunstiajaloolane Hilja Läti nii kunstniku loodus- ja talumaastikele, linna- ja külatänavatele kui interjööridele, mille keskmes on enamasti ikka inimfiguur, rääkimata tema paljudest portreedest ja autoportreedest. Seda märkimisväärsem on käesolev natüürmort, vaikelu, milles inimese kohalolu on aimatav vaid kaudselt, mõeldes esemete kasutaja ja kompositsiooni ülesehitaja peale. Justkui puhkehetk pärast rasket tööd lambapügamise ja selle jäädvustamise kallal. (TS) Ülal paremal: Võerahansu. Pöördel punase pliiatsiga: Nat.mort pudeli ja punase kruusiga – 1942-43 II 92 ja all keskel signatuur: Joh.Võerahansu. Pöördel ülal paremal: Akt 14/69 – 1992. Suurus: 44 × 36 Suurus raamiga: 56 x 48 Aasta: u. 1942-43 Tehnika:Õli, vineer