1972. aastal pööras Aili Vint selja värvikirkale op-artlikule perioodile ja üllatas publikut meisterlike töödega moodimineva hüperrealismi vaimus. Need kujutasid noori inimesi looduses, nt “Mees merd kuulamas” (Eesti Kunstimuuseum). Peatselt muutus meri – reeglina tüüne meri erinevas valguses – tema peamiseks kujutusobjektiks. Valgusemängu, värvitoonide üleminekuid taevas ja veel annab nauditavalt edasi ka “Õhtune järv” – maal, mida eksponeeriti 1970. aastate nõukogude kunsti näitusel Moskvas (on olemas 1980. aasta kataloog) ning Jaapanis. Teos on reprodutseeritud Aili Vindi “Mereraamatus” (2011, lk 74). (ML) „Tule homme jälle! – hüüdsime lastena päikesele ikka järele. Päikene õpetas meid ootama.“ Nõnda kirjutab Aili Vint ise oma maali- ja värviõpetuse raamatus, kus ta tõmbab paralleele meremaali ja pop-kunsti vahel: lainete vaatlemisel leitud seaduspärasused, rütmilised kordused, peegeldused, ringid kivikese vette viskamisel, valgus, vari ja kuma. Miks meri meid kütkestab, küsib Vint, ning vastab: sellepärast, et merega kokku puutudes on kõik meeled ärevil – näed värve, haistad lõhna, kuuled lainete müha või loksumist, tunned soolast maitset suus või veepritsmeid näol. Aili Vindi meremaalid on veenvad, kuna neid saadab põhjalik uurimustöö, ning lisaks veel miski – inimliku ootuse ja igatsuse tabamine. (TS) All paremal: A.VINT 77. Aasta: 1977 Tehnika:Õli, lõuend