Lembit Saartsi loomingu harmoonilisemaid osi on mahedates hallikasrohelistes ja hallikassinistes toonides maastikud, enamasti veekogudega ja viimastel mängleva valgusega.
Saartsi õpetajaiks olid Pallases ning sõjajärgses Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Ado Vabbe ja Johannes Võerahansu, lühikest aega ka Elmar Kits. (M.Levin). Oma eeskujudeks laiemast maailmast on Saarts ise pidanud teiste hulgas prantsuse impressioniste Claude Monet’d ja Auguste Renoir’d ning neilegi sarnaselt püüdis ta muljeid lõuendi ja paberi peale tabada kõikjalt enda ümber. Siiski võib pidada lihtsaid ja loomulikke maastikke neist kõige õnnestumaks kasvõi juba seetõttu, et Saarts oli ikkagi taluperes sündinud maapoiss. Lihtne ja loomulik oli ka tema enda loomus, või nagu kunstiteadlane Juta Kivimäe on kommenteerinud: „Saarts on üks Tartule kunagi nii iseloomulikke boheemlikke vaimuinimesi, kellele nii enda kui ka teiste looming on tähendanud väga palju ning igapäevane võitlus võimu, avalikku tunnustuse ja raha nimel absoluutselt mitte midagi. Tal pole kunagi pähe tulnud teha kunstis mingeid kompromisse ja tänaseks on temast saanud just nende Pallasest võrsunud maaliarengute klassik, millele eesti kunstiajalugu armastusega tagasi vaatab.“ (T.Soikmets). All paremal, pliiatsiga: LSaarts 1969. Suurus: 49.3 × 64.7 cm. Aasta: 1969 Tehnika: Õli, papp